„Piko-iooniline" magneesium ja teised imeravimid

Kanaliha on suurepärane valguallikas, aga meie firma kanaliha on täiesti sensatsiooniline. See on pärit kahe jala ja kahe tiivaga kanadelt ja on seetõttu väga eriline. Peale selle sisaldab meie kanaliha 99,98% kanaliha. Kõlab totakalt? Just niimoodi turundavad mitmed tuntud sotsiaalmeedia influentserid uusi “imetooteid” Kontamo tooterivist.

Kui oled viimasel ajal sotsiaalmeediat rullinud, oled tõenäoliselt näinud reklaame „piko-ioonilise" magneesiumi, kaaliumi, või muu mineraali kohta. Eestis turustab neid tooteid Kontamo, ja reklaamnägusid on mitmeid — Ott Kiivikas, Fitlap ja mitmed teised influentserid, keda inimesed on harjunud pidama tervise- ja toitumisekspertideks. Hiljuti sattus teema jutuks ka TV3 saates Laser ja ETV saates Impulss. Vaatame siis korra nende toodete sisse, et mida need inimesed, keda peate tervise teemadel mõjuisikuteks, teile rääkimata jätavad.

Müügijutt on võimas: „revolutsiooniline tehnoloogia", „imendub otse rakku", „99,98% imenduv". Ott Kiivikas väidab reklaamis, et 80% meie kehas toimuvatest protsessidest toimub magneesiumi kaasabil. Samuti, et apteegist ostetav oksiidivorm ja „hüdrokloriid" vormide imendumine on 4%. Eesti suurim tervisliku toitumise platvorm on avaldanud selle toote müügiartikli oma blogis ning enamgi veel, novembrist 2025 kuni märtsini 2026 ehk ligi pool aastat on teinud ise Facebookis makstud reklaami, et inimesi tuua seda lugu nende blogist lugema. Kas see tähendab, et usk tootesse on nii suur? Või on pakutav affiliate-marginaal hoopis nii magus? Rahast räägime hiljem, esmalt vaatame toodete sisse.

Mis asi see „piko-iooniline" üldse on?

„Piko-" on SI-süsteemis suurusjärk 10⁻¹², ehk üks triljondik. „Ioon" on elektriliselt laetud osake, näiteks kaaliumioon K⁺. 1000 korda väiksem kui nano ja miljon korda väiksem kui mikro. Kokku panduna kõlab „piko-iooniline" tehnoloogiliselt ja teaduslikult.

Probleem on selles, et see termin ei eksisteeri keemias, füüsikas ega toitumisteaduses. See pole standardne mõiste. Kui sa otsid seda õpikust, ei leia sa midagi. See on sõna, mille mõtles välja Carolyn Dean oma tootesarja turundamiseks. Temastki natuke rohkem kohe varsti.

Firma RnA ReSet on 2015. aastast alates müünud tooteid ReMag, Pico Potassium, Pico Silver, Pico Selenite jne. Nende definitsiooni järgi on „piko-iooniline" mineraal selline, mis on „pikomeetri suurune, väiksem kui keha rakkude ioonkanalid, ja imendub seetõttu otse rakku". Võib kõlada veenvalt, kui viimane kokkupuude keemiaga jäi gümnaasiumiaega.

Kiired tervitused gümnaasiumi keemiaõpetajale ja meenutame, mida ta meile rääkis

Kui suured on üldse aine ioonid? Võib olla mäletate ja kui mitte, siis ilmselt juba aimasite, kui niimoodi küsida, et üsna väikesed. Kõigi ioonide suurust mõõdetaksegi pikomeetrites. See pole ühegi toidulisanditootja tehnoloogiline saavutus, vaid füüsikaline fakt.

Mõned numbrid:

• Magneesiumioon Mg²⁺ — raadius umbes 72 pikomeetrit

• Kaaliumioon K⁺ — raadius umbes 138 pikomeetrit

• Kaltsiumioon Ca²⁺ — raadius umbes 100 pikomeetrit

Magneesiumioon ongi 72 pikomeetrit — alati, kõikjal, igas pudelis, igas õunas ja pähklis. Reklaamida „pikomeetrite suurust magneesiumi" on nagu reklaamida „märga vett" või „ümmargust ringi".

Kui nüüd me kujutaksime ette, et me teeksime need ioonid veel umbes 100× väiksemaks, ütleme päriselt 1 pikomeetri suuruseks, siis see oleks võimatu, sest kui me iooni lõhume aatomiteks, siis pole juba tegemist enam selle ainega ehk see poleks enam magneesium või muu mineraal.

Kas väiksemad ioonid imenduvad paremini?

ReMag turundajate väide, et väiksem ioon imendub paremini, sest „mahub läbi rakukanalite" on täielik turundusjura. Bioloogilised ioonkanalid ei tööta nagu köögisõelad. Kaaliumikanal valib organismis välja just K⁺ (138 pm) ja lükkab tagasi Na⁺ (102 pm), kuigi naatrium on väiksem. Selektsioon põhineb keemilisel sobivusel, mitte sellel, mis mahub läbi ja mis mitte. Ameerika teadlane Roderick MacKinnon sai selle töö eest 2003. aastal Nobeli keemiaauhinna. Väiksem = parem jutt on bioloogiliselt vale. See ei tööta nii. Magneesiumioonid pääsevad rakkudesse läbi magneesiumioonikanalite, mis tunnevad oma kliendi ära ja see klient on alati samas suuruses.

Mis seal pudelis tegelikult on?

Kui koostisosi vaadata, on need tooted sisuliselt täiesti tavalised mineraalisoolade lahused:

• ReMag = magneesiumkloriid pöördosmoosvees

• Pico Potassium = kaaliumtsitraat vees, säilitusainetega

• ReCalcia = kaltsiumi lahus

Need on aastakümneid kasutatud, hästi uuritud ained. Magneesiumkloriidi saad apteegist või üldjuhul isegi toidust kordades odavamalt. Kui sa lahustad magneesiumkloriidi vees, on tulemus juba ioonidena. See on keskkooli keemia. Ükski „patenteeritud 18-astmeline protsess" ei muuda seda asjaolu.

Magneesiumiiooni vees ei huvita, milliseid „revolutsioonilisi" samme tema peal vahepeal praktiseeriti. Keedeti, külmutati, elektrolüüsiti, nõrutati läbi marli, hoiustati 12 kuud tammevaadis, anti pendli abil positiivset energiat. Mida iganes need 18 patenteeritud protsessi olla võisid, magneesiumiioon on ikka sama. Ioonidel, erinevalt rakkudest, pole mälu. Isegi mitte haugi oma. Määrav on ainult etiketil olev koostis — MgCl₂ ja pöördosmoosvesi. Organismis töötab see täpselt nii nagu iga teine MgCl₂ lahus, ioonide ajalugu ei oma mingit tähtsust.

Kas vedelal vormil pole üldse eelist?

Aususe huvides tuleb tunnistada: üks argument vedela magneesiumi kasuks on tegelikult reaalne. Tabletiga peab organism ise hakkama saama. Tablett peab maos lagunema, sool lahustuma ja alles siis ioonideks jagunema. Vedelas lahuses on see töö juba tehtud: magneesium on kohe vabade Mg²⁺ ioonidena olemas ja seedetraktis imendumiseks valmis.

See on eeliseks inimestele, kellel on madal maohappesus (vanemad inimesed, prootonpumba inhibiitorite kasutajad). Neil võibki tablett halvemini lahustuda. Aga see eelis on vedela vormi eelis, mitte konkreetselt ReMagi eelis. Sa saad sama tulemuse, kui lahustaksid ükskõik millise magneesiumisoola vees enne joomist. Ja hästi formuleeritud magneesiumtsitraadi tabletid lahustuvad maos niikuinii kiiresti, sest tsitraat on väga hea lahustuvusega. Erinevus biosaadavuses on pigem 35% vs. 45%, mitte 4% vs. 99,98%. Kindlasti mitte midagi, mis õigustaks mitmekordset hinnavahet.

Mis on reklaamides tõde ja mis vale?

Vaatame konkreetselt, mida influentserid nende toodete reklaamides ütlevad. Ott Kiivikas väidab oma reklaamis kaht asja, mida tasub lähemalt analüüsida.

Väide: „Magneesium on peamine mineraal kehas ja 80% protsessidest toimub magneesiumi toel"

Osaline tõde, tugevalt üle paisutatud. Magneesium on tõepoolest väga oluline. Ta on kofaktor erinevatel andmetel 600–800 ensüümsüsteemis. Aga 80% on number, mis pärineb otse RnA ReSet enda turundusmaterjalist, mitte teaduskirjandusest. Inimkehas toimub tegelikult tuhandeid ensümaatilisi reaktsioone. 600–800 neist on märkimisväärne hulk, aga 80% on väga tugev liialdus.

Kas ta on peamine mineraal? Kaltsium on organismis koguselt kõige rohkem (luud, hambad). Kaalium on rakusiseselt kõige levinum katioon. Magneesiumi roll on suur, aga „peamine" on selgelt liialdatud turundus.

Väide: „Apteegis müüakse magneesiumoksiidi ja -hüdrokloriidi, mille omastatavus on 4%, aga ReMag tootel on see 99,98%"

Kui ma ütleksin sulle, et Volkswageni auto bensiinipaaki tangitud bensiinist saad sa efektiivselt auto edasiliikumiseks kätte 25% energiat, aga BMW bensiinipaaki pandud kütus on 100% bensiin, mida sa sellisest võrdlusest arvaksid? Kas see tundub pädev või nagu ma oleksin just tursakala võrrelnud pinksireketiga?

Kaks täiesti erinevat numbrit on tahtlikult segi aetud ja omavahel kõrvuti pandud.

Kõigepealt väike detail: Ott Kiivikase poolt mainitud „magneesiumhüdrokloriidi" ei ole olemas. Tõenäoliselt mõtleb Kiivikas kas magneesiumkloriidi (MgCl₂) või magneesiumhüdroksiidi (Mg(OH)₂). See polegi tühine detail või sõnavääratus, sest magneesiumkloriid ongi iroonilisel kombel just sama lähteaine, millest ReMag ise tehtud on.

Nüüd numbrite juurde ehk kust tuleb see 4%? See number pärineb ühest 2001. aasta uuringust (Firoz & Graber), mis tõepoolest näitas magneesiumoksiidile väga madalat biosaadavust. Aga see on halvim number ühest üksikuuringust. Mitmete uuringute metaanalüüs annab magneesiumoksiidi biosaadavuseks umbes 23%, mis on küll endiselt madalam kui teistel vormidel. Magneesiumi soolade imenduvus erinevatel uuringutel on mõõdetud vahemikus 30–68%. Kloriidiga võrreldava imenduvusega (30–68%) on näiteks tsitraat ~30–65%. Reklaam valib meelega halvima üksikuuringu numbri, mitte erinevate uuringute keskmist tulemust. Võite kolm korda arvata miks?

Kust tuleb aga maagiline 99,98% omastatavus? See number ei käi üldse imendumise kohta. RnA ReSet firma enda materjalid ütlevad: firma ostab 99,98–99,99% puhtaid magneesiumi valuplokke. See on tooraine puhtus ehk kui palju protsenti valuplokist on magneesium vs. lisandid. Kui kullakang on „99,99% puhas", siis see räägib kulla keemilisest puhtusest, aga mitte sellest, kui hästi su keha kulda omastab.

Reklaamis aga kõrvutatakse neid kahte numbrit nii, et tekib mulje, justkui oleks erinevus biosaadavuses 4% vs. 99,98%. „25× EFEKTIIVSEM!!! MUCH WOW…." Tegelikult käib üks number keemia, teine füsioloogia kohta ja neid ei saa omavahel võrrelda.

Lisaks ükski sõltumatu teadusuuring pole näidanud, et ReMag imendub 99,98% ulatuses. Firma ise väidab koguni „100% imendumist rakutasandil", aga ei esita selle kohta ühtegi eelretsenseeritud uuringut. Ja bioloogiliselt on 100% imendumine äärmiselt ebatõenäoline. Ükski toidulisand, ükskõik mis vormis, ei saavuta seda.

Kas need tooted on ohutud?

Enamus jah, aga mitte kõik. Tasub neid eristada.

Suhteliselt ohutud: Pico Potassium, ReMag, ReCalcia ja muud lihtmineraali tooted normaalsetes annustes. Risk on sama kui igal teisel mineraalilisandil. Magneesiumi üledoos põhjustab kõhulahtisust, kaaliumi üledoos on ohtlik neeruprobleemidega inimestele jne. Aga annused on tavaliselt madalad ja toode ise pole mürgine, kuid õiged annused sisse võtta.

Tegelik risk: Pico Silver (kolloidhõbe). See on sama firma toode, mida turundatakse „immuunsuse toetajana". Hõbeda toidulisandid võivad pikaajalisel tarvitamisel põhjustada argüriaat - pöördumatut sinakas-halli nahapigmenteerumist, mis tekib hõbeda ladestumisest nahas. USA ravimiamet ei tunnista kolloidhõbedat ohutu ega tõhusana ühegi seisundi puhul. Euroopa toiduohutusamet pole seda toidulisandina heaks kiitnud. Argüriaat pole surmav, aga see on eluaegne ja kosmeetiliselt katastroofiline.

Tähelepanu vajav: Pico Selenite (seleen). Seleenil on kitsas terapeutiline aken — täiskasvanu ohutu päevane ülemmäär on umbes 400 mikrogrammi, ja krooniline ületarbimine põhjustab seleenoosi (juuste ja küünte väljalangemine, närvikahjustus). Kui võtta seda samaaegselt mitmest allikast, tekib reaalne risk ja ebameeldivad tagajärjed.

Kasutajate tagasiside on ju positiivne, kas kliendid valetavad?

Ausalt: tõenäoliselt mitte. Paljud inimesed, kes ReMagi ostavad, tunnevad tõesti end paremini. Aga miks?

Esiteks - magneesiumipuudus võis olla nende jaoks reaalne probleem. Hinnanguliselt ei saa kuni kolmandik läänemaailma täiskasvanutest toidust piisavalt magneesiumi. Kui sa hakkad võtma 300 mg magneesiumi päevas, siis sa tõesti saad kasu - sõltumata sellest, kas see magneesium tuli 85-eurosest „piko-ioonilisest" pudelist või 7-eurosest apteegimagneesiumist. Magneesium on magneesium. Klient omistab paranemise ReMagile, aga tegelikult aitas teda lihtsalt see, et ta hakkas magneesiumi võtma. Sama tulemus oleks tulnud apteegitootega, lihtsalt 3× odavamalt.

Teiseks - platseeboefekt on tugev. Kui sa maksad toote eest 85 €, oled lugenud veenvaid materjale „rakutasandi imendumise" kohta, ja influentser, keda sa usaldad, on sulle kinnitanud, et see on 25× efektiivsem, siis sa ootad tulemust. Aju on väga hea andma sulle seda, mida sa ootad. Platseeboefekt on teaduslikult hästi dokumenteeritud ja mõjub eriti tugevalt subjektiivsetele sümptomitele nagu väsimus, lihaspinged ja unekvaliteet. Ehk täpselt need asjad, mille pärast inimesed magneesiumi ostavad. Apteegi 7-eurone tablett seda platseeboefekti ei tekita — keegi pole sulle öelnud, et see on eriline.

Kolmandaks - valikuline tagasiside. Inimesed, kes maksid toote eest palju raha, on motiveeritud uskuma, et see töötab (psühholoogias tuntud kui ostuotsuse kinnituse kallutatus). Kes avalikult oma positiivset kogemust jagab, saab rohkem tagasisidet, võib olla ka soodushinnaga uue paki. Need, kes vahet ei tundnud, kirjutavad harva arvustusi ning neid müüja ei avalda.

Seega, positiivne tagasiside ei tõesta, et ReMag on parem kui apteegi magneesium. See tõestab, et magneesiumi võtmine aitab ja et inimpsühholoogia töötab. 

Kes on Carolyn Dean?

Carolyn Dean lõpetas Dalhousie meditsiinikooli 1978. aastal. 1995. aastal tühistas Ontario arstide ja kirurgide kolleegium tema meditsiinilitsentsi, vaadates üle tema 36 patsiendi ravi. Põhjuseks toodi ebateaduslike diagnostikameetodite kasutamine nagu juuksenalüüs, iridoloogia ja refleksoloogia, ning meditsiiniliselt põhjendamatud ravid nagu homöopaatia, kohviklistiir ja käärsoole loputused. Dean ei vaielnud süüdistustele vastu ega ilmunud arutelule.

Hiljem sai ta Californias tingimisi litsentsi, mille tingimuseks oli erieksami sooritamine ja täiendkoolitus. Ta on kirjutanud raamatuid, milles propageerib vaktsiinivastasust ja kolesterooli-denialismi. Quackwatch ja muud teadusliku skeptitsismi väljaanded on teda aastaid kritiseerinud kui pseudoteaduse propageerijat.

See ei tähenda automaatselt, et iga tema toode on halb. Aga kui keegi loob „revolutsioonilise" terminoloogia, mida tegelikult teaduses ei eksisteeri, ja müüb seda 5–10× apteegihinnaga, siis on hea teada, kes selle väljamõtleja on.

Miks on probleem, et influentserid seda reklaamivad?

Kui Ott Kiivikas, Fitlap või mõni muu tuntud tervisenägu soovitab „piko-ioonilist magneesiumi", siis paljude inimeste jaoks on see samaväärne eksperdi soovitusega. Aga vaatame, mis tegelikult toimub. Influentser kordab tootja enda turundusväiteid ilma neid kontrollimata ja saab selle eest tasu. Ta pole neid numbreid ise uuringutest otsinud ega kontrollinud. Need tulevad RnA ReSet reklaamimaterjalist. Tema autoriteet tervisevaldkonnas muudab need väited tavalisele inimesele usutavaks, sest kes meist jõuaks kõigi asjadega ise kursis olla. Aga miks nad seda teevad?

Piilume influentserite rahakotti

Tervisetoodete affiliate-turunduses on tavaline, et influentser teenib 15–25% igalt müügilt, mis tuleb läbi tema sooduskoodi või lingi. Suuremate nimedega lisandub tihti ka fikseeritud tasu sisu loomise eest — Eesti turul võib ühe video- või postitusekampaania maksta influentserile 500–3000 eurot, sõltuvalt tema jälgijate arvust. Ott Kiivikas on Eestis nii tuntud inimene, et tema taks on pigem seal ülemise otsa lähedal.

Vaatame, mida see konkreetselt tähendab ReMagi puhul.

ReMag 480 ml pudel maksab nende e-poes 85 €. Siin on küll sees ka käibemaks ehk ca 16,50 € läheb riigikassasse. Suurem 5-komplekti pakk läheb 340 € (üks pudel „tasuta" kaasa). Tootes endas on magneesiumkloriid ja vesi ehk tooraine hind on sentides mõõdetav, kogu tootmis- ja logistikakulu tõenäoliselt 3–5 € pudeli kohta. See jätab iga pudeli peale ca 65 € brutomarginaali, millest jätkub influentserile helde komisjonitasu ja firma kena kasumi jaoks küll.

Influentserile näeb see välja umbes nii:

• Üks müüdud 480 ml pudel (85 €) → influentser teenib 12–21 €

• Üks müüdud 5-komplekt (340 €) → influentser teenib 51–85 €

• Lisa sellele fikseeritud tasu video eest → kokku tuhandeid eurosid kampaania kohta

Täpseid summasid ja kokkuleppeid meie muidugi ei tea. Need on tasurätiku serval kokku arvutatud turu keskmiste põhjal. Soovi korral saavad asjaosalised ise omad numbrid täpsustada, aga eemalt vaadates ütleks isegi Mati Alaver: „pole paha".

„Laadimistsükkel" kui hästi disainitud ärimudel

Kiivikas soovitab oma reklaamvideos klientidel alustada 100 mg-st ja jõuda 300 mg-ni, „laadimistsükliks" 3–6 kuud. 300 mg päevas tähendab, et üks 480 ml pudel kestab umbes 3 kuud. Kuue kuu kuur = kaks pudelit = 170 €. Sportlastele soovitab Kontamo veelgi kõrgemaid annuseid — 80 kg inimesele 800–1200 mg päevas, millega üks pudel kestab vaid ~5 nädalat ja kuue kuu kuur tähendab kuni 5 pudelit ehk 340 € (kui need korraga välja osta −20% hinnaga, eraldi ostes 425 €).

Iga klient pole mitte üks müük, vaid korduvostja mitmeks kuuks. „Laadimistsükkel" on müügiargumendina geniaalne: see kõlab teaduslikult ja põhjendab, miks sa ei saa lihtsalt ühte pudelit proovida ja jätta. Sa pead kuuri lõpetama, muidu tulemusi ei ole. Sama soovitavad küll ka arstid neile, kellel on tõestatult mineraalipuudus, kuid kordades odavamate preparaatidega.

Võrdlus apteegiga ehk mille eest sa tegelikult maksad?

Magneesiumilisandeid on apteekides väga palju. Enamik on segatud ka muude kasulike mikroelementidega, kuid selleks, et võrdlus oleks võimalikult aus, teeme võimalikult puhta võrdluse. Apteegis müüakse Tervisepüramiid Magneesiumtsitraat, mis on peaaegu puhas magneesiumtsitraat minimaalsete abiainetega (paakumisvastane aine, stabilisaator ja kõik). Üks tablett sisaldab 1300 mg magneesiumtsitraati, mis vastab 187,5 mg elementaarsele magneesiumile. 30 tabletti pakis, hind umbes 6–8 € (ka siin sees on maksud ja kaupmehe kasum). Mitte mingeid vitamiine, ekstrakte ega muud lisandkola, ainult magneesium. Täpselt nagu ReMag, kus on ainult MgCl₂ ja puhastatud vesi.

Magneesiumtsitraat on hästi uuritud kõrge biosaadavusega vorm — teaduskirjanduse järgi sama klass kui magneesiumkloriid (~30–65% vs. ~30–68%). Siin ei saa keegi öelda, et „apteegi oma on see halb oksiidivariant, mis imendub kehvemini". Tsitraat on üks magneesiumi paremini imenduvaid vorme. Paneme numbrid kõrvuti. Annuseks võtame 375 mg elementaarset magneesiumi päevas (2 tabletti Tervisepüramiidist vs. 6,25 ml ReMagi):

Sama kogus magneesiumi, sisuliselt sama biosaadavus, mõlemad ilma lisanditeta. Lihtsalt ReMag on 3 korda kallim. See ~170 € vahe 6 kuu jooksul on puhtalt „piko-ioonilisuse" eest ja influentserite komisjonitasudeks. Ainus argument, mis jääks, on „aga ReMag on läbinud 18-astmelise protsessi”, väide millele ei eksisteeri ühtegi sõltumatut uuringut, mis tõendaks, et see midagi muudab.

Ravimitööstus pidi ju olema megakasumilik, kuidas siis apteegis magneesium nii odav on?

See on väga hea küsimus. Ravimi ja toidulisandi äri marginaalid on päris head ja juba selle 84 € sees on mahlaselt kasumit. Kaevame veel natuke sügavamalt. Nii umbes 1600 m sügavuselt, kus asub Zechsteini mere 250 miljonit aastat vana soolakiht. Sealt ammutab magneesiumkloriidi Hollandi tehas NedMag, kes müüb seda toorainet muuhulgas Eestisse tervisetooteid tegevale ettevõttele Nurme. Nurme pakendab selle tooraine ilusti oma pakendisse ja müüb Prismas MgCl₂ helbeid jalavannideks 700 g pakis hinnaga 8,18 €, mis teeb kilo hinnaks 11.69 €. Ka selle sees on kaupmehe, pakendaja ja tootja kasum ning riigimaksud.

Nurmes aga seda äri õigesti ajada ei osata, sest kui nad lahustaksid sama tooraine vees, ütleksid, et see on piko-iooniline ja soovitaksid tarvitada väikeses koguses seespidiselt, mitte ohtralt jalavannivette kallata, siis saaksid nad selle 700 g paki vees lahustatud kraami eest küsida 248 € (700 g Nurme magneesiumi jalavannipakist saaks teha 2,9 pudelit ReMag tootega identset lahust). Ilmselt peaksid nad sellega veel 18 hokus-pokust tegema, et saaks öelda, et tegu on erakordselt unikaalsel meetodil toodetud asjaga, aga seda pole vaja teha suurte kuludega. Tulemus on sama, kui Kirsti Timmer selle vaadi peal tarokaarte laotab. Seega selle paki pealt saaks 30,3x raha teenida.

Nurme toote pakendile on kirjutatud „ainult välispidiseks kasutamiseks", aga see pole seal põhjusel, et see poleks sama magneesium, vaid tulenevalt seadusest peab kosmeetikatoodetel selline märge olema. Lisaks ei ole see toode doseeritud suukaudseks tarbimiseks, vaid on kontsentreeritud kujul. Selle parajaks timmimise, et kogused ei oleks kahjuliku mõjuga, peavadki tegema usaldusväärsed toidulisanditootjad. Seega ei soovita jalavannisoola toidulisandina sisse ahmida, vaid tõime selle näite lihtsalt selleks, et illustreerida, kui palju „piko-iooniline" silt hinda juurde paneb — sama aine, 30 korda kallimalt.

Miks Fitlap ja teised ei soovita sulle apteegi magneesiumi?

Vastus on lihtne: apteegi magneesiumil pole enamasti affiliate-programmi. Keegi ei maksa sulle 15–25% komisjoni, kui sa ütled Facebooki videos, et osta apteegist 7-eurost magneesiumtsitraati. Aga kui sa ütled, et osta 85-eurone „piko-iooniline" magneesium ja kirjuta sooduskoodi lahtrisse Fitlap, siis teenid iga müügi pealt. Nii tekibki olukord, kus influentser soovitab alati kallimat toodet mitte sellepärast, et see on parem, vaid sellepärast, et odavam toode talle raha ei teeni ja influentsimisvärki teevad paljud neist ju raha teenimiseks.

See ei tähenda tingimata, et iga influentser teadlikult valetab. Võib-olla usub ta siiralt, et ReMag on parem. Aga isegi sel juhul on tema arvamus kujunenud tootja turundusmaterjalist, mitte sõltumatute uuringutega ise taustatööd tehes. Rahaline motivatsioon soovitada just seda toodet, mitte apteegist odavat alternatiivi, on reaalne, lihtsalt hästi varjatud.

Eesti reklaamiseadus nõuab, et tasuline koostöö oleks märgistatud „#koostöö" või „#reklaam" sildiga. Aga isegi kui see silt on olemas, ei ütle see sulle midagi selle kohta, millise motivatsiooniga influentser oma inflentsimisetööd teeb.

Mida siis teha, kui tahad mineraalilisandit?

Kõigepealt, enamus inimesi, kes söövad mitmekülgselt, ei vaja mineraalilisandeid üldse. Magneesiumi saab puuviljast, pähkleist, täisteratoodetest. Kaaliumi banaanidest, kartulist, ubadest. Kaltsiumi piimatoodetest või lehtköögiviljast. Toidulisand on lahendus, kui on konkreetne meditsiiniline põhjus nagu krooniline puudus, neeruhaigus, teatud ravimite kõrvalmõju jne.

Kui soovitus tuleb arstilt või kui sa tead kindlalt, et sul on puudus, siis:

• Magneesiumi puhul on hästi uuritud vormid magneesiumtsitraat, magneesiumglütsinaat ja magneesiummalaat. Apteegist tavalise hinnaga.

• Kaaliumi puhul on toidulisandi annused (kuni 100 mg) niikuinii väikesed võrreldes päevase vajadusega (~3500 mg), nii et üldiselt on lihtsam toidust juurde süüa.

• Kaltsiumi puhul sama lugu — toit enne lisandit.

Kui sul just pole vastupandamatut vajadust rahakotis uutele kupüüridele ruumi teha, siis ära maksa „pikomeetri suuruse" eest. See on füüsikaline omadus, mis on igal ioonil universumis sünnist saati olemas. Selle eest lisaraha küsimine on nagu küsida lisaraha selle eest, et jalgrattal on ümmargused, mitte kandilised rattad all.