Kas te joote ka iga hommik võluvett, et enda keha pH-d säilitada? Täpselt nii soovitavad isehakanud tervisespetsialistid nüüd kõigil hommikuid alustada. Lubatakse, et aluseline dieet võtab kehast kogu põletiku ära ja teeb teid kõige tervislikumaks inimeseks maailmas. Mõni väidab, et nii saaks ka vabaneda vähidiagnoosist.
Räägime täpsemalt, mida aluseline dieet endast ette kujutab.
Aluseline toitumine on uuesti populaarseks saanud trend, mis väidab, et inimene peaks hoidma oma keha pH-d tasakaalus toitumisega. Nimelt, et liigne happelisus kehas põhjustab põletikku, kiirendab vananemisprotsessi ning on soodne pinnas vähirakkude tekkimiseks.
Selle parandamiseks tuleb siis süüa aluselisi toiduaineid, et hoida oma keha pH-d tasakaalus. Ühel uudisteplatvormil on näiteks kirjas, et juust, piim, sool, liha ja teraviljad soodustavad vere happelisust. Samas aga õunaäädika ja sidrunimahla tarbimisel on kehale hoopis aluseline mõju.
Mida üldse tähendab keha pH?
pH näitab lahuse happelisust või aluselisust. Mida rohkem on vabu vesinikioone, seda happelisem keskkond ja seda madalam pH.
Keha ei ole üks suur ühtlane vedelikuanum. See koosneb paljudest eraldatud keskkondadest ning igal ühel neist on oma pH, mida organism reguleerib vastavalt selle keskkonna ülesandele.
Näiteks magu peab olema väga happeline. Maosisu pH võib olla ligikaudu 1-3. Seda happelisust on vaja valkude seedimiseks, pepsiini aktiveerimiseks ja paljude toiduga saadavate mikroorganismide hävitamiseks. Seega ei saa väita, et happeline keskkond on organismile alati halb.
„Keha pH” ei ole üks täpselt määratletud mõõdetav näitaja. Erinevatel osadel kehas peabki olema erinev pH: magu on väga happeline, veri kergelt aluseline ja uriini pH võib märgatavalt kõikuda.
Kui meditsiinis tavaliselt happe-aluse tasakaalust räägitakse, mõeldakse tavaliselt eelkõige vere pH-d. Vere normaalne pH on ligikaudu 7,35-7,45, seega on veri juba loomulikult kergelt aluseline.
Organism hoiab vere pH-d väga kitsas vahemikus, sest valgud, ensüümid, rakumembraanid, närvisüsteem ja südametegevus sõltuvad sobivast pH-st.
Mis juhtub, kui vere pH antud vahemikust välja läheb?
Kui vere pH läheb mainitud vahemikust välja, on häiritud peaaegu kõikide valkude, ensüümide, ioonkanalite ja rakkude töö. pH-skaala on logaritmiline ehk muutus 7,4-lt 7,1-le tundub väike, kuid tegelikult on vesinikioonide hulk ligikaudu kahekordistunud.
Väikesed kõrvalekalded ei pruugi iseenesest sümptomeid põhjustada. Järgnevad nähud iseloomustavad eelkõige väljendunud või kiiresti tekkinud happe-aluse häireid.
Kui veri muutub liiga happeliseks:
Inimene hakkab kiiremini ja sügavamalt hingama.
Südamelihase töö võib nõrgeneda.
Vererõhk võib langeda.
Kui veri muutub liiga aluseliseks:
Ioniseeritud kaltsiumi hulk väheneb.
Tekivad lihaskrambid ja tõmblused.
Võimalikud südame rütmihäired.
See näitab, et vere pH pole asi, mida tasuks aluselisema poole lükata. See on pigem nagu kehatemperatuur, millel on kitsas normaalne vahemik ning kõrvalekalle on mõlemas suunas halb.
Kuidas liigitatakse toidud aluseliseks?
Aluselise dieedi maailmas kasutatakse enamasti mõistet PRAL ehk potential renal acid load. See hindab, kui palju happelisi või aluselisi jääke peab neer pärast toidu ainevahetust uriiniga eemaldama. Arvesse võetakse peamiselt toidu valgu-, fosfori-, kaaliumi-, magneesiumi- ja kaltsiumisisaldust. See süsteem töötati aga välja neerude happekoormuse ja uriini pH hindamiseks, mitte kogu keha jaoks.
Nii liigitavad nad „aluseliseks” tavaliselt puu- ja köögiviljad ning osa kaunvilju. Organism võib näiteks puuviljades oleva tsitraadi vahetada vesinikkarbonaadiks, mistõttu peab neer eritama vähem hapet ning uriin võib muutuda aluselisemaks.
„Happeliseks” nimetatakse tihti liha, kala, mune, juustu ja teravilju seetõttu, et mõned valkudes olevad aminohapped võivad anda ainevahetuse käigus sulfaate ja fosfor fosfaate, mille eemaldamisega langeb neerudele koormus.
See tähendab, et aluseline toit pole keemiliselt aluseline, vaid PRAL-i järgi sellesse rühma liigitatud.
Teadusuuringutes kasutatakse toidu võimaliku happekoormuse hindamiseks muu hulgas PRAL-i, kuid internetis levivad aluseliste ja happeliste toitude nimekirjad ei pruugi seda süsteemi järjepidevalt kasutada.
Mida aluseline toitumine tegelikult mõjutab?
Tervel inimesel ei muuda tavapärane toitumine vere pH-d märkimisväärselt, sest kopsud, neerud ja puhversüsteemid hoiavad seda stabiilsena. Toidust tulenev happekoormus võib muutuda olulisemaks näiteks neeruhaiguste korral, kui neerud ei suuda happeid enam piisavalt hästi eemaldada.
Kõige märgatavamalt mõjutab selline toitumine uriini pH-d, sest neerud peavad ainevahetuses tekkinud happelised ja aluselised ühendid organismist eemaldama.
Toit võib ajutiselt mõjutada ka suu, mao ja soolestiku pH-d, kuid need on tavaliselt kohalikud ja ajutised muutused. Suu või mao pH muutumine ei tähenda, et samal ajal muutus ka vere pH.
Mida uriini pH mõjutada võib?
Uriini pH mõjutab seda, kui hästi erinevad ained uriinis lahustuvad. Seetõttu on uriini pH oluline näiteks neerukivide puhul. Happeline uriin võib soodustada kusihappekivide teket, liiga aluseline uriin võib aga soodustada kaltsiumfosfaatkivide tekkimist.
Seega on uriini pH-l tähtis füsioloogiline mõju, kuid selle mõju piirdub peamiselt neerude ja kuseteedega. Aluselisem uriin ei tähenda paremat tervist ning ei näita vere ega teiste kudede pH-d.
Aluseline dieet ja põletik
Aluselise dieedi menüüs on tavaliselt rohkem puu- ja köögivilju, kaunvilju ja muid töötlemata taimseid toite. Samal ajal soovitatakse vähendada lisatud suhkru, alkoholi, rohkelt töödeldud toidu ja töödeldud liha söömist. Selline muutus võib tõesti parandada tervist ja vähendada mõningaid kroonilise põletikuga seotud näitajaid.
Põhjus pole aga keha aluselisemaks muutmine. Kasu võib tulla suuremast kiudainete, vitamiinide ja taimsete bioaktiivsete ühendite kogusest, soolestiku mikrobioomi muutumisest või kehakaalu langusest.
Samuti ei saa ükski dieet kehast kogu põletikku eemaldada. Põletik on immuunsüsteemi normaalne reaktsioon ja selle kroonilisel püsimisel võib olla palju erinevaid põhjuseid.
Kuidas peaks aluseline dieet vähki ravima?
Aluselise dieedi väide vähi ravimisest põhineb tähelepanekul, et kasvaja ümbruses võib olla happelisem keskkond. Sellest tehakse vale järeldus, et happeline toit tekitas selle keskkonna ja aluseline toit võiks selle neutraliseerida. Tegelikult tekitavad happelisemat keskkonda kasvaja enda muutunud ainevahetus ja puudulik verevarustus.
Uriini aluselisemaks muutmine ei muuda kasvaja ümbrust aluseliseks. Ka vere pH-d ei saa toiduga tõsta selliseks, et see hävitaks vähirakud.
Mõnes vaatlusuuringus on suuremat toiduhappekoormust seostatud vähiriskiga, kuid see ei tõesta, et põhjuseks oleks vere või „keha” happelisus. Puuduvad kliinilised tõendid, et aluseline dieet raviks olemasolevat vähki.
Võimalik erand: kroonilised neeruhaigused
Tervel inimesel suudavad neerud tavalisest toidust tekkiva happe eemaldada. Kroonilise neeruhaiguse korral võib neerude võime happeid eritada ja bikarbonaati toota väheneda. Selle tagajärjel võib inimesel tekkida metaboolne atsidoos, mida hinnatakse vere bikarbonaadisisalduse põhjal.
Väiksema happekoormusega ehk sageli taimse menüü kasutamine võib aidata valitud patsientidel atsidoosi kontrollida, kuid see pole üldine „aluseline dieet” ega ravi neeruhaigustele tervikuna.
Kokkuvõtteks: tervislik menüü, kuid vale põhjendus
Aluselise dieedi puhul on pigem tegemist järjekordse trendiga, mis on seostatud teaduslikult põhjendamata ravilubadustega. Puuduvad teaduspõhised tõendid selle kohta, et inimene saaks toiduga oma kogu keha pH-d kuidagi aluselisemaks muuta ning selle kaudu põletikku eemaldada, vananemist aeglustada või vähki ravida.
Dieedist saadav kasu on palju lihtsamini seletatav. Kui inimene hakkab sööma rohkem puu- ja köögivilju ning vähem lisatud suhkrut, alkoholi ja ületöödeldud toitu, võib tema tervis tõepoolest paraneda. Selle põhjustab inimese uus toitaineterikkam menüü.
Aluseline dieet näitab hästi, kuidas mõistlikele toitumissoovitustele saab lisada eksitava seletuse. Sellepärast tasub hinnata mitte ainult seda, milliseid toite soovitatakse, vaid ka seda, millega lubatud tervisemõjusid põhjendatakse.
Kuidas eristada teadust turundusest?
Eriti ettevaatlik tuleb igasuguste dieedi nõuannetega olla, kui nõuandja:
lubab ühe dieediga ravida mitmeid erinevaid haigusi
soovitab loobuda arsti määratud ravist
jagab ravilubadusi ilma usaldusväärsete uuringuteta
müüb lahendusena toidulisandeid
nimetab kriitikat ravimitööstuse propagandaks
ei avalda oma haridust ega kutsealast pädevust
Terve inimene võib oma toitumist muuta enesetunde, eesmärkide või eelistuste järgi, kuid haiguse korral peaks toitumisravi lähtuma diagnoosist, analüüsidest ning seda tuleks planeerida koos vastava väljaõppe saanud spetsialistiga.
Uut dieeditrendi nähes küsi:
Kas lubadusi toetavad kvaliteetsed inimuuringud?
Kas nõuandja teenib midagi selle „imelahenduse” reklaamimisest?
Tervislik toitumine ei vaja toimimiseks imelist nime ega väljamõeldud pseudoteaduslikku seletust. Aluselise dieedi soovitus süüa rohkem värskeid puu- ja köögivilju võib olla kasulik, kuid mitte sellepärast, et need muudaksid keha aluselisemaks. Seega tasub menüüsse alles jätta head toiduvalikud, kuid suhtuda kriitiliselt nende juurde loodud eksitavatesse terviseväidetesse.
Kas lugu jäi meelde? Allpool ootavad kordamisküsimused — vasta kõigile õigesti ja teenid FitQ teadmistepunkti. Teadmistepunkte kogud iga artikli eest, mille küsimustele oled õigesti vastanud.
