Uus algus: Tekita endale kohustus

ehk VI PEATÜKK Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

Ma olen võrdlemisi kindel, et ma poleks vähemalt kuni üheksanda klassini enamikel päevadel kooli jõudnud, kui see poleks olnud kohustuslik. Mare Toompere ajalootunnid oleksid olnud meeldivaks erandiks. Selles, et ma tänaseks päris puupea ei ole, tuleb mul tänada Eesti NSV Haridusministeeriumi ja Elsa Gretškinat, et koolikohustus oli lastel ka 80-ndatel.

Aega on läinud, aga lõpuks olen ma aru saanud ka sellest, et koolis käimine oli mulle siiski kasulik ja Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpetajad ei saanud koolist palka selleks, et mind piinata. Tänaseks olen neile juba andeks andnud, et ma vastu tahtmist nende tunnis pidin olema.

“Kui ei jaksa tervet, siis tee kasvõi pool” – aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus tundub, et päevaseid tegevusi on nii palju või trenn tundub liiga mahukas ja nii tundubki lihtsam siis juba üldse puhkus võtta. Siis olengi enda jaoks leidnud viisi, et kui 2h ei jõua/viitsi kettaid visata, siis teen kasvõi natukene. Mõnikord tund, mõnikord vähem. Nii ei jää trenn tegemata ja saab ka korra lõdvemalt võtta.
Albert Tamm
Eesti parim disc-golfar

Kuidas saavutaksime treeningutes samuti selle, et meil oleks selline mõõdukas kohustus kohal käia, mille eest hiljem saame endale ja surve avaldajatele ainult tänulikud olla?

Parim viis selleks on kahtlemata liituda mõne treeningrühmaga. Kõige parem oleks kui tegemist oleks võistkondliku alaga, aga ka näiteks tantsimisega. Seal annab iga puuduv käsi või jalg kõvasti tunda ja ilmselt hiljemalt õhtuse Aktuaalse Kaamera ajaks on sulle puudumise korral trennirühma Messengeri chati ka laekunud avalik noomitus.

See noomitus on kindlasti kõvasti distsiplineerivam kui näiteks see, et pead lihtsalt trennipileti kinni maksma või tasuma 10€ trahvi rühma kassasse. Kui trahvi ära maksad, siis tekib tunne, et puudumine oligi okei, sest sa oled selle kinni maksnud. Seega, trahvimise asemel annan trennirühmadele idee panna põhjuseta puudujad avalikku häbiposti. Eks seda tuleb teha muidugi mõõdukalt ja ülima ettevaatlikkusega, kuna liiga suure surve korral võib see muidu lõppeda soovimatute tagajärgedega ehk häbipostis olija rühmast lahkumisega. Kahjuks ei ole trennis käimine kelleltki seadusega nõutav (kuigi äkki Valitsusel tasuks seda kaaluda?). Seega – oleme puudujate manitsemisel delikaatsed, aga ka järjekindlad.

Kui pallimängud või tantsimine pole sinu jaoks, siis igasugu harrastajate rühmasid tuleb tublisti juurde ka vastupidavussportlastel. Jooksjaid koondavad klubid Jooksupartner, Head Inimesed, Sparta, Elujooks jne. Murdmaasuusatajatele on Tartus Suusahullud. Kindlasti käib sinu kodukandis mingi punt harrastusrattureid grupiga mõneks tunnis “linnast väljas”.

Ah, et sa ei tea selliseid rühmasid? Kas tõesti? Sellisel juhul ei keela mitte keegi sul enda sõpru endaga kaasa kutsumast ja ongi loodud nii treeningrühm ja koos sellega ka vajalik sotsiaalne surve. Pane Facebooki postitus, et lähed õhtul jooksma ja ootad kõiki huvilisi endaga liituma.

See oli kuues peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Kui soovid alla laadida terve raamatu, tee seda SIIN, eelnevaid postitusi saad lugeda meie blogist.