Kas oled kunagi endale seadnud tõeliselt julge sportliku eesmärgi – läbida täispikk maraton, langetada 20+ kg kaalu, rebida sirgetele kätele 100 kilone kang? Meid ümbritseb pidevalt eesmärgikeskne suhtumine: kõik on fokusseeritud tulemusele. Tihti jääb kõrvale asjaolu, et just protsessis peitub tegelik väärtus.

Kui me protsessi ei naudi, võime küll eesmärgini jõuda, kuid siis lööme käega ja uusi eesmärke ei sea. Võimalik, et avastame  mõne aasta pärast end tagasi nullis või koguni miinuses.

Mõtle hommikusele jooksusõbrale, kes ärkab enne kukke ja koitu, et päevast päeva kohusetundlikult trenni teha. Tema eesmärk on läbida sügisel poolmaraton oma isikliku rekordiga. Kogu tema tähelepanu on kuupäeval ning numbril – sekundid, mis tuleb rajal kokku hoida, kilomeetrite arv, mis tuleb täis joosta. Tulemusele keskendudes muutub iga jooks sisuliselt vahendiks, mitte nautimiseks. Äkki ta unustab märgata, kui ilus on hommikune linn või kui mõnus on lihtsalt jooksma minna, sest see teeb tuju heaks? Ta täidab treeningplaani otsekui kohustust, millest püüab kiirelt läbi ruttata, et jõuda “päris” tulemuseni.

Selline lähenemine on kurnav ning sageli avastame finišijoone ületamisel kummalise tühjuse: “Mis nüüd edasi?” Võib tekkida korraks rahulolu, kuid kui protsess ei ole pakkunud naudingut ega arengutunnet, siis ei anna lõppeesmärk kuigi palju emotsionaalset tasu. Edujoovastus hajub kiiremini, kui arvata võiks.

Eesmärgid on siiski vajalikud

Samas on ülimalt väärtuslik hoolikalt seatud eesmärk, mis sind motiveerib ja suunab tegutsema. Kuidas vältida ühekülgset “tulemus-üle-kõige” mõtteviisi? Üks võimalus on vaadata treeningut kui eneseavastuse protsessi: kui katsetust, mis aitab mõista su keha ja vaimu paremini; kui igapäevast hetke, mille jooksul saad olla fokusseeritud, kohal ja rahul. Näiteks  rattur, kes valmistub suve alguses toimuvaks Tartu Rattaralliks, võiks võtta iga trenni lõppedes kümme minutit aega, et analüüsida, kuidas tema keha reageeris, mis emotsioone see tekitas, mida ta sellest õppis. Otsida väikseid rõõmuhetki – näiteks vahva vaade külateele, kaaslasega jagatud naljakild või mõnus tunne jalgades, kui vähe järsema “põntsu” täiskäiguga ületasid. Tulemusi ta näeb nagunii, aga ta ei oota  neid kramplikult – need tulevad järk-järgult iseenesest koos pühendumise ja nautimisega.

On loomulik, et eesmärgid ergutavad tegutsema. Siiski ei tohiks me unustada, et tõeline kasv ja rahulolu sünnivad teekonnal. Kui pingutame vaid finiši nimel, jääb kurnav tühjusetunne üsna peagi meid ootama.

Kui lisame igasse treeningupäeva kogemise, õppimise ja tänulikkuse, muutub teekond kordades nauditavamaks. Eesmärk on meile justkui kompass, mis aitab fookust hoida, ent igat sammu tasub märgata ja läbi tunnetada. Niimoodi elad pärast igat trenni või läbimist rikastavama kogemusega, millel on kestev väärtus – ning mis kõige olulisem, saad tõeliselt nautida nii igapäevast treeningut kui ka pidulikult finišis särada.