Uus algus: Miks me trenni läheme või minemata jätame?

Kui meilt küsida, mis on põhjused, miks me trenni läheme, siis kindlasti saab erinevatelt inimestelt hulga erinevaid vastuseid. Kes tahab hea välja näha, kellel vajab lahendamist mõni tervisemure, millega liikumine imesid võiks teha, kes väidab, et saab pingutusest mõnusa enesetunde. Mõni harjutab selleks, et saavutada mingi sportlik tulemus.

Toon näite kohvijoomisest. Ma olen mingitel päevadel joonud ilmselt 99 tassi kohvi. Täpselt ei ole lugenud, aga neid on olnud palju, usun siiski, et alla saja. Esimene signaal mu peas, mis suunab kohvi jooma mind, aga ilmselt ka paljusid teisi, on see, et me sööme hommikust. Hommikusöögi söömine on paljude peas see signaal, mis paneb meie jalad iseenesest kohvimasina suunas liikuma. Samal hetkel kui kohv meile tänu praemuna lõhnale meenus, tekkis meis vastupandamatu soov haarata üks kuum ja aurav tassitäis cappuccinot. Ehk siis meie vastus tekkinud soovile on panna kohvimasin tööle ja me oleme nõus oma soovi nimel ära kannatama ka meie teele sattuvad ebameeldivused.

James Clear joonistab oma raamatus “Atomic Habits” meile skeemi, mis selgitab lahti meie käitumist ja valikuid. Esiteks jõuab meie ajju mingi signaal või märguanne (cue), mis tekitab meis soovi midagi teha (craving). Kui see soov on suur ja meil on võimalus (või me loome endale võimaluse), siis järgneb tegevus (response), millele omakorda järgneb preemia ehk põhjus, miks me üldse seda tegevust teha tahtsime (reward).

Miskipärast alati, kui mul on soov kohvi juua, on kohvimasinal tekkinud hunnik vajadusi – lisa vett, ube, vaheta veefiltrit, puhasta jääkidest. Kuna mu soov kohvi järgi on suur, siis ma olen nõus isegi 15-minutise kohvimasina puhastustsükli üle elama. Esimene lonks mõnusa piimavahuga kanget cappuccinot paneb unustama kõik eelnevad kannatused. Väike kofeiini-kick ajus on saanud vajaduseks.

Kõlab natuke nagu narkomaan, onju? Samal ajal ärkab teises sündmuskohas keegi üles ja tunneb, et käed värisevad ja halb on olla (vihje). Ta tahaks, et ta käed ei väriseks ja enam ei oleks halb olla, selle asemel võiks olla mõnus (iha). Õnneks on teada, kuidas õnnelikuks saada. Tuleb varastada vanatädi hõbepross või sõbra läpakas ja viia see pandimajja ning saadud raha tuttavale diilerile ja ning siis suruda nurga taga süstal veeni (vastus) ning mõnus tunne valgub üle keha (auhind).

Selles mõttes oleme ju kõik natukene narkomaanid, et iga asja, mida me teha soovime, juhib seesama tsükkel. Olgu see sööminejoomine, seks, teleka vaatamine või Instagrami voost pöialdega ülelibistamine. Loomulikult käivad siia nimekirja ka kultuursed ja kehakultuursed harrastused nagu lugemine, teatrisse minek või treening.

Trenni puhul on aga üks suur erinevus. Ma ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes kahetseks pärast trenni, et ta trenni ära tegi. Küll aga ei tea ma ka eriti kedagi, kes teaks kedagi, kellele treening üldse mingit pingutust ei valmistaks. Pingutamine on aga paraku ebameeldiv. Seega käib meie mõttes enne trenni jõudmist üks pidev vorstikaalumine.

Kes mäletab veel nõukaaegsetes poodides olnud kaalusid? Kui olid pika järjekorra ära seisnud ja said lõpuks küsida 300g Doktorivorsti, siis müüja viskas kaalu ühele poolele kaks musta pommikest – 100 ja 200g – teisele poolele lõikas aga vorstikangist paraja jupi. Kui ta oli proff, siis tuli see vorstijupp kohe enamvähem paras. Vahel sai vorsti ka natukene rohkem ja selleks, et kaalud tasa oleksid, tuli teisele poolele lisada veel paar väiksemat kaalupommi . “Kas 320 g võib jääda?” oli üsna tavapärane küsimus ja muidugi võis 320 g jääda. Ega siis vorsti poes iga päev ei olnud. Müüja sai vorsti valgesse paberisse pakendada ja pastakaga kirjutada  kassapidajale infoks “77 kopikat”. Maapoes, kus sama müüja ise kassat pidas, liigutas ta muidugi arvelaual vastava arvu seibe.

Trenniga on sama lugu nagu vorstiga. Me kuhjame kaalule pommidena enda ebamugavustunde (väljas sajab!), saamata jääva naudingu vaatamata jäävast kordusosast seriaalis “Seks ja linn” ja mõtleme homme lihasvalus olevatest sääremarjadest. Paratamatult peame sinna kaalule asetama ka perekonnale pühendatava aja ja teisedki meeldivad hobitegevused. Kui neid kaalupomme saab rohkem kui vorstijupi jagu, siis jääbki trenn taaskord tegemata.

Novembris 2017. aastal tegime koos personaaltreeneri Britta Alepi ja SportID toonase turundusjuhi Kristjan Kimmeliga ühe väiksema uuringu SportID kasutajate seas, keda oli siis veidi üle 32 000 (täna on neid Stebbys 4 korda rohkem). Tulemused olid sellised, et 98% 2700 vastanust vastas, et nad väärtustavad sportlikku elustiili. 66%  kõigist vastanutest tõdes, et paraku ei ole nad enda arvates piisavalt aktiivsed. 88% kõigist vastasid, et kui neil oleks võimalik, siis nad harrastaksid sporti rohkem. Palusime ka inimestel loetleda takistusi, mis täna nende teel on. Rohkem kui pooled inimesed mainisid, et nende peamiseks mureks on ajapuudus ja seda ei pannud me neile valikvastusena ette, vaid nende enda sõrmed toksisid Google vormi lahtrisse need maagilised kolm tähte – A-E-G -.

Selge see, et tegemist pole ju päriselt ajapuudusega, vaid prioriteetide seadmisega. USA hiljutine president Barack Obama suutis iga päev teha 45 minutit trenni. Mul on üsna raske ette kujutada, et ühes väikeses Euroopa riigis nimega Eesti sattus meie juhuslikule küsitlusele vastama 1500 inimest, kelle elus on rohkem ja olulisemaid toimetusi, nii et nende ajagraafik on veelgi tihedam kui Barack Obamal ja neil lihtsalt pole trenniks aega.

Tagasi vorsti kaalumise juurde. Kui Martin Helme on öelnud, et ta võitleb selle eest, et läbirääkimistel valitsuskoalitsiooni sees kõige pikem vorst endale kahmata ega siis meie kehvemad ei saa olla. Meie ülesandeks on nüüd välja mõelda, kuidas teha nii, et vorsti saaks kaalule rohkem kui neid mustasid kaalupomme sinna vastaspoolele.

Antud postitus on esimene peatükk Marti Soosaare kirjutatud e-raamatust nimega Uus Algus. Järgnevaid peatükke saate kindlasti edaspidi lugeda ka siit blogist, kuid kui neid ära oodata ei jaksa, saate e-raamatu alla laadida SIIT