ehk IX PEATÜKK Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

Küsi endalt, miks sa seda üldse teed. Sellest peatükist oleks äkki pidanud alustama? Aga kui käsitleme motivatsiooni kui liidetavate summat, siis sobib see ka imeliselt siia vahele.

Kui sa ei ole vaadanud legendaarset Simon Sineki TEDx loengut, mis soovitab alustada küsimusest “miks”, siis Youtube’is on video ikka üleval. Lühike versioon sellest on see, et edukamad on ettevõtted, kes vastavad hästi ära küsimusele miks. Miks sa peaksid ostma just nende tehtud auto, telefoni või pesupulbri?

Sinulgi on kahtlematult kuskil sees vastus küsimusele miks sa seda kõike teed? Miks sa üleüldse tahaksid rohkem liikuda? Võib olla see esimene vastus ei olegi õige. Kaeva siis sügavamale.

Tahan olla aktiivsem. Miks?

Ma võiksin kaaluda 15 kg vähem? Miks?

Kui ma peeglisse vaatan, siis mul on tunne, et ma ei näe hea välja. Miks sa tahad hea välja näha?

Ma olen üksik ja tahaksin enda ellu kedagi leida, aga ma ei tahaks päris igaüht. Tahaksin ka sportlikku inimest, seega peaksin ka ise olema sportlikum. Olgu, miks sa tahaksid enda ellu kedagi?

Mul on tunne, et see teeks mind õnnelikuks.

Ilmselt oleks nüüd mõistlik edasikaevamine lõpetada, et mitte jääda muudkui “miks” küsimusi esitama, nagu viie aastane.See mõte ja teekond selleni jõudmisel on ilmselt arusaadav ja ilmselt ongi see põhjus selle koha peal, kus sa vastad, et see teeks su elu õnnelikumaks. Kes ei tahaks olla õnnelik? See ongi ülim eesmärk.

Muidugi on need küsimused ja vastused kõigil inimestel erinevad, aga lõpp-põhjus on ilmselt üsna sama. Sa oled lihtsalt ise palju õnnelikum.

Kui sa oled need asjad enda jaoks läbi mõelnud, siis on su põhjused sulle endale palju selgemad ja kui sa mõtled, kas trenni minna või mitte minna, siis suuna oma mõte selle “miks” peale. See võib sind vihmasel päeval aidata.

Eks sellel on kaks poolt, nagu igal mündil. Kui me teeme ühe trenni, siis tulemusele meid see nähtavalt lähemale ei vii, aga raske võis olla ikkagi. Ainult põhjuse peale mõtlemine võib sedasi mõne nädalaga, mil sa siiski märgatavalt saledamaks pole muutunud, sinu mõistuse viia. Mingil moel pead suutma selle protsessi endale siiski nauditavaks teha, sest head vastused “miks” küsimustele võivad saabuda alles kuude või aastate pärast.

See oli üheksas peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Oleme avaldanud ka eelnevad peatükid, neid saad lugeda meie blogist, terve e-raamatu saad alla laadida aga SIIT.

Kui sa nüüd välja mõtlesid, mis on sinu “miks” ja otsustasid, et on aeg liikuma hakata, vali treening SIIT.

ehk VIII peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

Mis meelel, see keelel. Mis keelel, see meelel.

Ilmselt oled tähele pannud, et kui sa oled midagi kellelgi lubanud, siis hoolimata sellest, kas see võis teise inimese jaoks olla ebaoluline või mitte, siis kõvasti välja ütlemisega tekib meil kohe ka mingi moraalne surve. Eeskätt ei soovi me enda ees olla sõnamurdjad ja meile meeldib, kui sõbrad meist mõtlevad kui sõnapidajatest inimestest.

Saad juba aru, kuhu ma selle jutuga tüürin? Kui sa lubad midagi paljudele, siis on palju tõenäolisem, et sa selle saavutad. Kindlasti ei ole selline kõva häälega asjade välja hõikamine väga mugav. Sellega on seotud mitmeid hirme.

Äkki ma ebaõnnestun? Mine tea, eks oleneb paljuski ka sellest, mida sa välja lubasid. Erki Nool lubas kunagi kõva häälega, et ta tahab olümpiavõitjaks tulla. Kriitilised inimesed, keda on meie ümber palju, said ilkuda, et näed kus on suure suuga poiss. Ilkusid seni kuni Erki Nool tuligi olümpiavõitjaks. Siis võtsid järgmise sihtmärgi.

Eks on ka teistsuguseid näiteid. Iga hooaja alguses kokku kogunev Eesti suusakoondise pressikonverents on hambateritajate meelisüritus. Kahju, et MK sarjas ei lähe arvesse need esikümnekohad ja punktikohad, mille järgi meie suusatajad enda sõnutsi lähevad. Hooaja lõpus saame kirja panna kõigest 70-80. kohad ja öelda taas, et lubadustel polnud katet. Irvhambad saavad õiendada: ”Nagu ikka sukelduvad eestlased rahvusvahelisele võistluskarusellile suurte lootustega ja naasevad sealt suurte kogemustega.”

Sinu õppetund sellest peaks olema, et sõnasta enda lubadused selliselt, et need oleksid tehtavad. Su sõbrad ei hakka su üle ilkuma, kui lubasid kaalust kaotada 20 kg, aga kaotasid 15 kg. Muidugi, kui sa lubasid 20 kg alla võtta, aga võtsid hoopis 2 kg juurde, siis ehk oleks teine jutt. Aga seda ju ei juhtu, kui sul on asjad hästi läbi mõeldud!

Muidugi võiksid need selgelt sõnastatud eesmärgid olla mõõdetavad. Seda juba definitsioonist tulenevalt, sest vastasel korral nad pole selged. Vana aasta õhtul sõpradega viinapitse kummutades ja seakooti hammaste vahel lihvides on lihtne öelda: “Uuel aastal hakkan ma korralikult trenni tegema.” See on täpselt selline ülimalt ebakonkreetne asi. Kui lõpuks 12. septembril lähed ühel päeval jalgsi tööle, sest su isa laenas sult autot, et paar asja maale viia, siis võid ju mõelda, et saigi lubadus täidetud.

Võtan kaalust alla 20 kg. Hakkan 3 x nädalas jooksutrennis käima. Hakkan treeningpäevikut pidama. Need on palju konkreetsemad lubadused. Tee enda lubadused mõõdetavaks.

Ole lubadust andes adekvaatne – see on järgmine väärt nõuanne, mida kiputakse eirama. Pean silmas seda, et ära luba “sel aastal Džomolungma tippu vallutama minna” kuskil saunaõhtul pealpool 1,5 promillist joovet, kui on sees juba hulk õlut ja mõni veel ees, ilma, et selle mõttega veidikenegi eelnevat tööd oleksid teinud.

Mul on üks väga tore sõber, kunagi oli ta heal tasemel sportlane, praegu tubli spordifänn ja -toetaja. Ta kipub teinekord mõne rahvaspordi võistluse järgsetel saunaõhtutel umbes selliseid lubadusi välja hõikama: “Järgmisel aastal olen ise ka stardis, hakkan trennis käima ja võtan 20 kg alla.” Seda kõike muidugi ei juhtu ja järgmisel aastal kordub sama jutt sama võistluse järel. Tegelikult on mul isegi mitu sellist sõpra ja sinul ilmselt kah. Loodetavasti muutub nüüd, kui ta seda mõtet loeb, kõik see tema jaoks ja ta hakkab neid lubadusi paremini läbi mõtlema.

Sellises joviaalses meeleolus antud lubadusel ei ole tihti katet, sest see on korralikult läbi mõtlemata ja ajju salvestamata. Vastuseta on väga olulised küsimused: Millal ma seda trenni teen? Millist trenni? Kuidas hakkan kaalulangetusega tegelema? Kes teeb mulle plaani? Kõik asjad on läbi mõtlemata, on ainult emotsioon, et tahaks jälle olla noor ja sportlik ja joosta tõkkevahed 3 sammuga läbi.

Selle jutu moraal ei ole nüüd see, et ärme sõpradega lõbusalt aega veedame või ärme meenuta seejuures toredaid ühiseid mälestusi spordiradadelt. Muidugi ei juhtu ka kellelegi midagi halba, kui saunapeol neid sõnu loopida. Kõigil on lõbus olla ja sellised unistused on muidugi toredad jututeemad. Lihtsalt – kui soovime, et neist lubadustest ka mingit tolku oleks, siis tuleb nad paremini läbi mõelda ja mingil rahulikumal hetkel uuesti üle vaadata, neid kriitiliselt hinnata ja vajadusel reaalsus-koefitsendiga korrigeerida. Seda juhul kui siis muidugi üldse meeles on, et miskit lubatud sai.

Tuleme korra Kaire Leibaku poolt sõnastatud mõtte juurde siit raamatulehekülgedelt. Tema läheb trenni kohe, kui ta töölt koju jõuab. Ta on endale ära sõnastanud mitte ainult eesmärgi, vaid ka aja, millal ta trenni teeb. Kas sa paned trenni endale kalendrisse või nimetad konkreetse aja, see on ülioluline. See näitab, et asjad on läbi mõeldud. “Ma lähen jooksma kohe esimese asjana, kui ma töölt koju jõuan,” on väga konkreetne.

Aeg ja koht on olulised. Kui sa ei pane paika seda, millal ja kus sa trenni teed, siis on vähetõenäoline, et see kunagi juhtub. Arvesta sellega neid lubadusi andes ja planeerides.

Kui üheks suureks eesmärgiks liikuma hakkamisel on kaalu langetamine, siis selleks ei ole küll võimalik kalendrisse aega panna. See on just selline protsess, mis peab toimuma pidevalt. Siiski on ikka võimalik teha plaane ja kavandada konkreetseid tegevusi. “Ma lõpetan šokolaadi söömise” on konkreetne lubadus. “Ma liitun Fitlapi programmiga ja hakkan seal oma päevast menüüd planeerima” on teine konkreetne lubadus. “Ma kaalun end iga päev” on kolmas.

See viimane mõte on pisut vastuoluline, sest erinevad uuringud näitavad, et inimesed, kes end iga päev kaaluvad, saavutavad tõenäoliselt suurema kaalukaotuse kui need, kes teevad seda harvemini. Küll on aga rohkem nende seas ka neid, kes “hulluks lähevad” ja loobuvad. See, kas igapäevane kaalumine on midagi, mis sind aitab või segab, sõltub sinu vaimsest tugevusest ja analüüsioskusest.

Mainitud menüükoostamise programmi Fitlap asutaja René Laane käis meiega FitQ-s rääkimas “Energia ülekande” podcastis, mida saad FitQ-st ka järgi kuulata/vaadata. Tema teab, et kõva häälega välja antud lubadus on lubadus, mida sa pead. Podcastis lubas ta, et 2021. aasta märtsi lõpuks saavutab ühe elu parima vormi. Üldiselt ei ole see lubadus küll nii konkreetne kui peaks, sest endise jõutõstjana saaks René ju nimetada ka konkreetse tulemuse lamades surumises või jõutõmbes. Küll aga on tema kogemus enda keha tunnetamisel märkimisväärne ja ta on ka üldiselt täielik “no BS man”, seega ma ei kahtle, et ta suudab hinnata enda saavutatut objektiivsemalt kui sina või mina kombineeritult.

Mina püüan olla konkreetsem ja panen oma lubaduse konkreetsemalt ka kirja, kuna ma enda objektiivsust selles muidu lõpuni ei usalda. Minu konkreetne lubadus kõlab nii: terve 2021 aasta jooksul lahendan esimese asjana, kui ma hommikul arvuti taha istun, Lingvisti keeleõppeprogrammis iga päev 1 paki (50 sõna).

Kellele see lubadus nüüd segaseks jäi, siis Lingvist on võõrkeele õppimise programm, mille tuumaks on sõnade õppimine nende kordamise ja kirja panemisel meetodil. Ühe õppetunni raames küsitakse 50 sõna ja selle paki tegemine võtab mul umbes 10 minutit aega. Mine vaata järgi. Eestis tehtud hea asi. Seejärel pane kirja enda konkreetne lubadus ja ütle see kõva häälega kuskil välja.

Sa pole ikka veendunud, et välja ütlemisest on kasu? Väga midagi lubada ei tahaks sõpradele, aga natukene nende energiat ja innustust võiks neilt ju ikka saada?

Sel juhul tee endale Strava konto ja kutsu kõik oma Strava kasutajatest Facebooki sõbrad end jälgima. Kui nüüd välja jooksma või rattaga sõitma lähed ja Strava käima paned, siis saavad sõbrad sulle “pöidla vajutada”. Tunnistame endale seda või ei tunnista, aga natukene teeb see ikka südame alt soojaks.

Stravale on olemas ka hunnik alternatiive, nii et võid need välja guugeldada kui sulle oranž värv millegipärast ei meeldi ja mõtled, et kasutajaliideses võiks olla näiteks rohkem sinist.

Kui oled ikka päris kindel, et sõpru kohe üldse ei tahaks oma asjadega tülitada, siis ka selleks puhuks on olemas väike häkk. Selle avastasin ma endale hiljuti ja kasutan seda, et asjad paremini meeles püsiks. Nimelt ütle see välja kõva häälega iseendale. Keegi ei peagi sul kõrval olema, kui sa kardad, et imelikult vaadatakse.

Võib olla tõesti oleks kummaline kui ma poes kapsast kaalun ja keegi mul selja taga samal ajal kõva häälega ohkab: “Kohe, kui ma koju jõuan, lähen jooksuringile.” Kui sa seda kuskil vaikses kohas omaette ütled, siis sa kedagi ei sega. Ma ise olen kasutanud seda umbes selliselt, et enne poodi minekut ütlen endale, et kohe, kui ma poest tulen, lähen pakiautomaadi juurest läbi ja võtan oma asjad sealt välja. Mul hakkasid juba väga sagedaseks minema korrad, kui ma teadsin küll, et mul on pakk automaadis, aga lihtsalt unustasin minna. Selle taktikaga püsivad mul asjad vähemalt paremini meeles. Trenniminek teiste seas.

Kui sa teistele kõva häälega lubadust anda ei julge, siis anna iseendale.

See oli kaheksas peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Oleme avaldanud ka eelnevad peatükid, neid saad lugeda meie blogist, terve e-raamatu saad alla laadida aga SIIT.

ehk VII peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

“Kui sul on keha, oled sa sportlane”

Millal saab inimesest laulja? Millal pianist? Millal sportlane?

Nendele küsimustele ilmselt objektiivset vastust ei olegi. Mõne arvates on Marco Tasane laulja, mõne arvates aga mitte. Mis me siis teeme? Rahvahääletuse? Ilmselt polegi niivõrd oluline, kas ta on meie arust laulja või ei, vaid oluline on tema enda arvamus. Kuna ta ise arvab, et ta on laulja, siis ta laulab ja lahutab sellega paljude inimeste meelt. Kas me saame selle ära keelata, kui meie meelest ta laulja ei ole?

Kuidas motiveerida end trenni minema? Võistkondlike alade puhul on lihtne, korrutad endale, et ma ei saa teisi alt vedada ja metsajooksu puhul tuletad endale meelde, kui hea tunne on peale 10 km läbimist ja kui mõnus on pärast sauna minna!

Mart Uuehendrik
korvpallitreener ja -kohtunik

Äkki on meil temalt nii mõndagi õppida? Miks me ei või mõelda, et me oleme sportlased? See ei tähenda, et me peaksime kaotama reaalsusetaju ja ennast järgmisesse NBA drafti registreerima, lootes et saame Lakersisse suure palga peale, kuigi tegelikkuses parim, mida me suudame, on “saianaise” stiilis viiest vabaviskest üks korvi saata.

Sellel mõttel polegi miskit pistmist päris elukutsega vaid rohkem elustiiliga. Mida halba saab sinuga juhtuda, kui sa ostad endale parima varustuse, mida rahakott lubab? Eeldusel, et su lapsel on ikkagi ka seljas terved riided sportimiseks. Mida halba juhtub, kui sa haarad endaga rattatrenni kaasa mõnikord spordigeeli? Äkki keegi ütleb, et võta enne ülekilod maha ja siis hakka geeli sööma? Või siis, et tema küll geeli pole võtnud ja on 40 maratoni jooksnud ilma selleta. Ega lõppude lõpuks tema seda geeli sööma ei peagi. Tegelegu oma asjadega.

Trenni puhul, kuna ma tantsin, eks, siis tähendab minu puudumine seda, et rühm tantsib tühja kohaga või peab keegi teisest rühmast võõrast kohta tantsima. Mis on talle muidugi arendav, aga rühma seisukohalt pole sugugi aus. Ja treener on ka maruõnnelik kui kõik või võimalikult paljud kohal on, see ka motiveerib.

Age Rosenberg
ettevõtja, mentor, coach

Miks on halb kui sa pärast rasket jõusaalitrenni segad lusikatäie valgupulbrit veega? Mõni tark ütleb, et lisavalk pole vajalik kui sa pole elukutseline sportlane.

Tal on omamoodi õigus, aga ta unustas ära, et sa just oledki sportlane. Kui see gramm lisavalku oli vajalik, et sa tunneksid end täisväärtusliku sportlasena, siis läks see asja ette. Päris palju hakkab pihta sellest, kas sa mõtled endast kui tervislikust või ebatervislikust inimesest. Kas sa oledki see, kes mitte kunagi kaalus alla ei võta? Või see, kes kunagi elus spagaati teha ei suuda?

Küsin endalt: “Kui ma trenni ei lähe, kuidas tunneksin end päeva lõpus?” Peaaegu alati on vastus, et “Kehvasti!”. Samuti annab erakordselt halb ilm lisamotivatsiooni – vihm, tuul, külm, lumi – pärast on rahulolu veelgi suurem, et ära tegid. Üks tsitaat David Goggins’ilt: “Ära lase neil, kes on valinud kergema vastupanu tee, kallutada sind kõrvale raskema vastupanu teelt.” Ja Jordan Petersonilt – “Otsi kõige suurem raskus oma elus, mida suudad tõsta, ja kanna seda.”

Kristjan Luha
eAgronom finantsjuht, endine Nike Global asedirektor

Mu tütar rääkis mulle aastaid tagasi, et ta ei saa mitte kunagi võrkpallis servi üle võrgu. Enne seda, et ei suuda täpselt ülevalt kahe käega sööta. Sellele oli mul alati lihtne vastus – sa oled võrkpallur, sa käid trennis ja harjutad ning need asjad hakkavad välja tulema. Nii on mõistagi ka läinud.

Nii läheb ka sinuga, kui sa hakkad uskuma, et oled sportlane. Nagu ütles Bill Bowermann: “If you have a body, you are an athlete.”  Kui sul on keha, oled sa sportlane. Usu siis seda.

See oli seitsmes peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Oleme avaldanud ka eelnevad peatükid, neid saad lugeda meie blogist, terve e-raamatu saad alla laadida aga SIIT.

ehk VI PEATÜKK Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

Ma olen võrdlemisi kindel, et ma poleks vähemalt kuni üheksanda klassini enamikel päevadel kooli jõudnud, kui see poleks olnud kohustuslik. Mare Toompere ajalootunnid oleksid olnud meeldivaks erandiks. Selles, et ma tänaseks päris puupea ei ole, tuleb mul tänada Eesti NSV Haridusministeeriumi ja Elsa Gretškinat, et koolikohustus oli lastel ka 80-ndatel.

Aega on läinud, aga lõpuks olen ma aru saanud ka sellest, et koolis käimine oli mulle siiski kasulik ja Tartu Miina Härma Gümnaasiumi õpetajad ei saanud koolist palka selleks, et mind piinata. Tänaseks olen neile juba andeks andnud, et ma vastu tahtmist nende tunnis pidin olema.

“Kui ei jaksa tervet, siis tee kasvõi pool” – aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus tundub, et päevaseid tegevusi on nii palju või trenn tundub liiga mahukas ja nii tundubki lihtsam siis juba üldse puhkus võtta. Siis olengi enda jaoks leidnud viisi, et kui 2h ei jõua/viitsi kettaid visata, siis teen kasvõi natukene. Mõnikord tund, mõnikord vähem. Nii ei jää trenn tegemata ja saab ka korra lõdvemalt võtta.
Albert Tamm
Eesti parim disc-golfar

Kuidas saavutaksime treeningutes samuti selle, et meil oleks selline mõõdukas kohustus kohal käia, mille eest hiljem saame endale ja surve avaldajatele ainult tänulikud olla?

Parim viis selleks on kahtlemata liituda mõne treeningrühmaga. Kõige parem oleks kui tegemist oleks võistkondliku alaga, aga ka näiteks tantsimisega. Seal annab iga puuduv käsi või jalg kõvasti tunda ja ilmselt hiljemalt õhtuse Aktuaalse Kaamera ajaks on sulle puudumise korral trennirühma Messengeri chati ka laekunud avalik noomitus.

See noomitus on kindlasti kõvasti distsiplineerivam kui näiteks see, et pead lihtsalt trennipileti kinni maksma või tasuma 10€ trahvi rühma kassasse. Kui trahvi ära maksad, siis tekib tunne, et puudumine oligi okei, sest sa oled selle kinni maksnud. Seega, trahvimise asemel annan trennirühmadele idee panna põhjuseta puudujad avalikku häbiposti. Eks seda tuleb teha muidugi mõõdukalt ja ülima ettevaatlikkusega, kuna liiga suure surve korral võib see muidu lõppeda soovimatute tagajärgedega ehk häbipostis olija rühmast lahkumisega. Kahjuks ei ole trennis käimine kelleltki seadusega nõutav (kuigi äkki Valitsusel tasuks seda kaaluda?). Seega – oleme puudujate manitsemisel delikaatsed, aga ka järjekindlad.

Kui pallimängud või tantsimine pole sinu jaoks, siis igasugu harrastajate rühmasid tuleb tublisti juurde ka vastupidavussportlastel. Jooksjaid koondavad klubid Jooksupartner, Head Inimesed, Sparta, Elujooks jne. Murdmaasuusatajatele on Tartus Suusahullud. Kindlasti käib sinu kodukandis mingi punt harrastusrattureid grupiga mõneks tunnis “linnast väljas”.

Ah, et sa ei tea selliseid rühmasid? Kas tõesti? Sellisel juhul ei keela mitte keegi sul enda sõpru endaga kaasa kutsumast ja ongi loodud nii treeningrühm ja koos sellega ka vajalik sotsiaalne surve. Pane Facebooki postitus, et lähed õhtul jooksma ja ootad kõiki huvilisi endaga liituma.

See oli kuues peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Kui soovid alla laadida terve raamatu, tee seda SIIN, eelnevaid postitusi saad lugeda meie blogist.

ehk V PEATÜKK Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

“Keha seisab paigal või liigub ühtlaselt sirgjooneliselt, kui puuduvad talle mõjuvad välised jõud.”

Newtoni esimene seadus

Ehk on sinulgi juhtunud, et külma ilmaga on autol aku tühjaks saanud. Mul juhtus seda 90-ndatel ühtelugu. Eks sõitsin toona vanade autodega, mille aku oli ilmselt juba Nissani tehases originaalina kaasa pandud. Selleks, et auto sellisel juhul käima saada, tuleb talle hoog sisse joosta ja paraja kiiruse pealt käik sisse lüüa ja sidur vabastada. Kui kõik õigesti teha, siis pole uut akut vajagi.

Ilmselt oled autot lükates tundnud, kuidas alguses ei taha see kuidagi veerema hakata, aga kui rattad on juba pöörded sisse võtnud, siis muutub lükkamine üsna lihtsaks. Võib-olla isegi nii lihtsaks, et kui plaanisid hoo pealt juhiistmele hüpata, siis osutub see kogu ettevõtmise raskeimaks ülesandeks.

Sama lugu on ka enda liikuma saamisega. Kui selleks harjumus puudub, siis oledki tagumik diivani küljes kinni nagu tühjaks saanud akuga auto. Paagid võivad olla kütust täis (pigem ongi, kui üleliigset rasva kütuseks lugeda), aga paigalt ei liigu sentimeetritki. Selleks, et ennast regulaarselt liikuma saada, on vaja alustuseks rattad kergelt veerema saada.

Kui sa arvad, et iga päev 10 km joosta on raske, siis lepi endaga kokku, et hakatuseks seod ainult tossupaelad kinni ja kõnnid kõigest tiiru ümber maja või kvartali. Kui sedasi on läinud nädalake, siis sörgid ehk ühe kilomeetri. Kui ka sellega harjunud oled, siis võid nädala pärast kilometraaži suurendada kaheni. Küllap jõuad lõpuks ka kümneni. Isegi kui ei jõua, pole ka midagi hullu. Mäletad ju seda, kuidas väikestest asjadest saavad suured. Iga päev 1 km joostes teeb see kokku 365 km aastas ja see on kindlasti palju parem kui sama ajaga söödud 365 sõõrikut. Isegi kui need sõõrikud on šokolaadiglasuuriga.

Ma olen üsna kindel, et ühe kilomeetriga päevas sa väga kaua ei piirduks. Nagu ema ütleb väikesele beebile: “No võta veel üks amps,” avastad sinagi, et oled ampsu kaupa lõpuks pudrutaldriku tühjaks helpinud ja nii pole lõpuks poolmaraton ega pikemgi distants sulle võimatuks missiooniks.

James Clear pakub oma raamatus “Atomic Habits” välja sellise mõtte nagu 2 minuti reegel. See ei ole see reegel, et kaua võileib võib maas olla, et seda tohiks ikka veel suhu pista. See pole ka 2 minuti reegel, mida tutvustab oma legendaarses raamatus “Getting Things Done” David Allen. Tolle reegli mõte on see, et kui komistad kohustusele, mis võtaks sul ära tegemiseks vähem kui 2 minutit , siis ära lükka seda edasi, vaid tee see kohe ära. Kindlasti on see eluks hea reegel.

Cleari 2 minuti reegel on samuti väga lihtne. Esmalt tuleb alustada harjumuse loomisest. See on midagi sarnast, mida ma mõni lõik tagasi kirjeldasin, aga tema mõte on selles, et alusta millestki, mis ei võta sul rohkem kui 2 minutit. Sellega saab igaüks hakkama. Kui tahad hakata jooksma, siis alusta nii nagu varasemalt kirjeldasin. Kui tahad hakata jõusaalis käima, siis tee esialgu 10 kätekõverdust, 10 kükki ja 10 kõhulihaste harjutust ja ongi kogu trenn. See ei võta kahte minutitki. Kui sa teed seda iga päev, siis sa kujundad endale harjumuse ja see on kõige olulisem. Harjumus on vundament, mille peale saab hakata ehitama ülejäänud maja.

Samas raamatus rääkis Clear loo tuttavast, kes alustas sellest, et läks kolm korda nädalas lihtsalt jõusaali ja oli seal kõigest 5 minutit. Sellega ta muidugi küll rikkus kohe kahe minuti reeglit ja tegi sellest viie minuti reegli, aga anname talle andeks. Loogiline jätk sellele viiele minutile oli see, et vaikselt hakkas härra seal varsti toimetama ka jooksulindi ja raskustega. Mida sa ikka seal jõusaalis niisama kõhtu sügad? Lõpptulemuseks oli see, et ta kehakaal vähenes koguni 40 kg.

Eks iga algus on raske, sealt edasi läheb kindlasti lihtsamaks. Seepärast tee just alustamine endale lihtsaks, sest edaspidi käivad rattad juba ringi ja hoogu lükata on palju lihtsam.

See oli viies peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Oleme avaldanud ka eelnevad peatükid, neid saad lugeda meie blogist, terve e-raamatu saad alla laadida aga SIIT.

ehk IV peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

Kõige tähtsam asi maailmas on see, millest sa parajasti mõtled

Kui sa pole trenni tegemisega harjunud, siis pole sinu jaoks trenniisu nagu uni, nälg või sugutung, mis ise näpistama hakkab. Keegi ei pea meile meenutama, et nüüd on tagumine aeg midagi kõhtu pista või ammu oleks aeg koti peale kobida ja tuled kustutada. Trenniga on aga nii, et kui lõpuks hakkab tunda andma, et südame alt pigistab, siis oleme alustamisega ilmselt umbes 25 aastat hiljaks jäänud.

Sestap on alguses kindlasti hea mõte luua enda ümber keskkond, mis sportlikku elustiili ja trenni minekut meile pidevalt meelde tuletab. Pakun välja mõned trikid, aga kindlasti pead nendega katsetama ja leidma endale sobivad.

---

Võta trennikott tööle kaasa.

Kui sul on plaan peale tööd trenni minna, siis võta kohe trenniasjadega kott kaasa. Kui kott on tööl kaasas, siis tuletab see sulle oma kohaloluga meelde, et su pilatese tund hakkab kell 17:30 ja enam ei saa e-kirju saata.

Alati ei ole tõesti head motivatsiooni trenni minna. Tunnistan, et ma olen tõesti vahepeal üliväsinud. Ja ikka lähen trenni ja siis tuleb välja et trennis
polegi nii väsinud. Teine nipp on mul see, et ma ei tohi koju tulles pikutama minna. Kohe riided selga ja minek. Ära mõtle, lihtsalt mine!

Kaire Leibak
endine tippsportlane

Pane jooksutossud ukse ette matile enne kui tööle lähed.

Sissepoole soovitavalt, sest sa ei taha ju, et su korterinaabri juhuslik külaline nendega vahepeal “jooksma läheb”. Kui töölt koju jõuad ja jooksutossude otsa komistad, siis tuleb sulle kohe meelde, et pidid jooksma minema. Tuleta meelde ka Kaire Leibaku jagatud nippi – ära viska pikali ega hakka sööma, vaid mine kohe välja. Kaire on viimasel ajal tubli jooksuharrastaja, nii et ta teab, mida räägib.

Pane Arnold Schwarzeneggeri pilt endale külmkapile

Vana Arnold meenus mulle just seepärast, et kunagi gümnaasiumi päevil kui endises EPA spordihoones sai jõusaalis käidud, siis tema biitsepsi pildid katsid kõiki seinu. Pildi vaatamine aitas nii mõnegi harjutuste seeria paari ühiku võrra pikemaks venitada.

Muidugi võid sa valida endale ise, kelle pilt või milline sõnum sind motiveerib ja kus kohas see kõige paremini ja kõige õigemal ajal silma torkab.

Tee endale koju trenninurk

Laota kodus kuhugi matt ja hantlid nii, et tihti silma hakkaksid. Kui sa oled endale 4 m² kallist kodupinda trenninurgaks eraldanud, siis oleks ju ülim patt, kui ainuke kord, kui ainuke kord nädalas, kui sa neid asju puudutad, on sel päeval, kui sa kodus tolmu võtad.

Loo kontoris samuti vastav meeleolu

Muide, selline jõusaalinurk võib vabalt olla ka töö juures. Mõni nädal tagasi kuulasin jooksu ajal podcasti nimega “Ekspordime”, kus oli külas  turundusguru Peep Laja. Tema on oma kontorisse teinud korraliku trenninurga, kust ei puudu ka tõstekang ja kettad. Kujutad ette kui avatud kontoris oleks selline sisseseade? Paljud ehk seda ei kasutaks, aga selge on see, et iga kord, kui see kang sulle silma jääb, meenutab see sulle ka sinu uue aasta lubadust sel aastal trennis pingutada.

2020. aasta 530 treeningtunni ringi – raske on uskuda, et järgmine aasta rohkem teen. Minu mõte ja moto on lihtne – liikumisest peab saama harjumus. Kõige raskem distantsi lõik on diivanilt välisukseni, edasi läheb juba lihtsamalt. Selle aasta eesmärgid on läbida Ironman 70.3 Varssavis ja Tallinnas ning kevadel tahaks maratoni aja alla 4 tunni viia.

Robert Kitt
Salv Technologies OÜ, endine Swedbank Eesti haru tegevjuht

---

See oli neljas peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Eelnevaid peatükke saate lugeda meie blogist, terve e-raamatu saab aga alla laadida SIIT.

ehk III peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”

---

“5-4-3-2-1-läks”

Aktiivseks liikumiseks on meil tihti mingi eesmärk ja selleks võib olla sageli mõni kaugena tunduv väline motivaator. Kui sa jälgid igapäevaselt Tiia Kaare või Ott Kiivikase Instagrami, aga peeglist  vaatab vastu keskealine kergelt ülekaaluline mees või naine, siis see kontrast on natukene liiga suur. Juhul kui su enesekindlus pole nagu Katuse-Karlssonil, kes selle peale ütleks, et hoolimata kõigest on ta parajalt paks mees oma parimates aastates, siis tabab meid pigem reaalsusena see, et me ei saa endale iialgi sellist keha.

Tegelikult polegi meile ju sellist keha tingimata vaja, kui me just fitnessi MM-ile osalema ei taha minna. Isegi, kui tahame, siis on meil mõistlik suunata oma pilgud palju lähemale.

Keskendume algusele, uksest välja minekule. Tossude jalga panemisele. Kui sa alustasid, aga sinust ei saanud Kiivikat, siis on see kindlasti kõvasti parem saavutus kui üldse mitte alustada.

Oleme jaganud ka eelmiseid peatükke Marti Soosaare e-raamatust, neid saab lugeda SIIT. Terve raamatu allalaadimiseks liigu aga SIIA.

ehk II PEATÜKK Marti Soosaare e-raamatust “Uus Algus”

Kas võtaksid minu käest täna miljon eurot või 1 sendi, mis järgmise kuu aja jooksul iga päevaga oma väärtuse kahekordistab?

Eelmises peatükis kirjutasin ajasurvest. Kasutame tihti väljendit, et meil on KIIRE. Tõsi ta on, et tegemisi on meil kõigil üsna palju, kui me parajasti ei juhtu töötama turismisektoris. Olgu, andestage mu must huumor. Kui on KIIRE, kas see tähendab, et pole mõtet proovidagi?

Tuleme tagasi miljoni euro küsimuse juurde, mis pealkirja all sai esitatud. Ilmselt said terase lugejana juba aru, et see oli trikiga küsimus. Esimese hooga tundub ju, et miljon eurot ja 1 sent on niivõrd erinevad suurusjärgud, et mida siin üldse mõelda on. Kui sa võtaksid selle võlusendi, siis oleks sul kümnendal päeval kõigest 5,12€. Kahekümnendal päeval oleks koos alles pisut üle 5200€. 25. päeval võiks ka miljoniga rahuldunu muiata, sest ühesendise omanikul oleks selleks ajaks koos 167 000€. Alles 28. päeval oleks tal rohkem kui miljon ja 30. päevaks oleks summa kasvanud 5,4 miljoni euroni.

---

Kui sa vaatad jõuluajal vaibale kukkunud kuuseokast, siis see on üsna väike. Kui kolmekuningapäeval viid kuuse välja ja lükkad okkad harjaga kühvlile, siis saab neid paras kühvlitäis.Kui vaatad aga metsa all kõrguvat sipelgapesa, siis kui palju on see suurem kui üks kuuseokas? Ühe tellise saad võtta pihku, pane see aga maha ja hakka sinna kõrvale laduma teisi ning neist saab lõpuks maja. Neid näiteid saab ju lõputult tuua, väikestest asjadest saavadki lõpuks suured asjad. Ainult Venemaa riigikassa on selline koht, kuhu saab rublasid muudkui peale loopida, aga kassa jääb järjest tühjemaks.

---

Tuleme nüüd naftarublade juurest meie harjumuste juurde. Meie väikestest tegudest kasvavad lõpuks välja suured tulemused ja selle illustreerimiseks teeme natukene matemaatikat

• Kui sa teed aasta otsa iga päev 50 kätekõverdust, siis sa põletad selle aastaga ca 1 kg rasva.
• Kui sa panustad liikumisele iga päev poolteist tundi ja teed 10 000 sammu, siis sa põletad aastas koguni 20 kg rasva(vahemärkusena olgu öeldud, et selline muudatus ei kvalifitseeru siiski kuigi väikeseks).
• Kui sa sööd igal esmaspäeval lõunaks suure pitsa, siis sa võtad rasva arvelt juurde 4 kg(see arvutus ei kehti  Erik Orgu kohta).
• Kui sa sööd iga päev kõigest ühe hambaaugu suuruse M&M-s kommi siis aasta lõpuks oled võtnud juurde ühe võipaki jagu. Naised puusadele ja mehed kõhule. 

---

Mõtle neile numbritele ja sa näed, et ka väikestest muudatustest on võimalik teha suuri asju. Jäta iga nädal see pitsa söömata ja tee 50 kätekõverdust ja aasta pärast on suur tõenäosus, et sa kaalud rasva arvelt 5 kg vähem.

Kahtlemata olen ma nõus, et need arvutused ei võta arvesse su ülejäänud elustiili ja on tehtud eeldusel, et kogu ülejäänud liikumine ja dieet on täpselt tasakaalus. Sellist olukorda elus kunagi ei ole, seega ära võta seda absoluutse tõena, vaid lihtsalt kui midagi, mis näitlikustab, kuidas väikeseid muudatusi tehes on võimalik jõuda suurte tulemusteni (lähen teen oma 50 kätekõverdust enne järgmise lause kirjutamist ära).

---

Mis juhtub, kui selliseid väikeseid muudatusi tuua oma ellu palju?

Mäletate, kunagine peaminister Taavi Rõivas rääkis, et meie riigis on asjad hästi ja tuleks tegeleda vaid tuunimisega.  Inimesed said suuresti aru nii, et peaminister ütles, et meie riik on valmis saanud ja Ülemiste vanake võiks põhimõtteliselt nüüd meile vee peale tõmmata.

---

Ma pole Taavi Rõivase pähe näinud ja ei saa surmkindel olla, mida ta täpselt mõtles, aga mina sain sellest toona veidi teistmoodi aru. Kui parandada elu ühes kohas natukene ja samuti ka teises, kolmandas ja saja neljandaski kohas, siis kõigi nende väikeste paranduste abil saame lõpuks kokku väga suure arenguhüppe. Nii on ka meie elus. Kui teeme siin-seal kõigest väikeseid muudatusi, võime lõpuks saavutada suure(pärase) tulemuse. Jäta päevapraest 2 kartulit söömata, mine kontoris lifti asemel trepist, tee iga poole tunni tagant tööl jalutamispaus ning mine üle nädala pühapäeval perega metsa matkama. Pane kokku need väikesed asjad ja su tervis paraneb kiiresti.

---

See oli teine peatükk Marti Soosaare e-raamatust “Uus algus”. Esimest peatükki saad lugeda SIIN ja kui sooviksid alla laadida terve raamatu, tee seda SIIN.

“Meil ei ole liiga vähe aega, meil on lihtsalt teised prioriteedid”

Kui meilt küsida, mis on põhjused, miks me trenni läheme, siis kindlasti saab erinevatelt inimestelt hulga erinevaid vastuseid. Kes tahab hea välja näha, kellel vajab lahendamist mõni tervisemure, millega liikumine imesid võiks teha, kes väidab, et saab pingutusest mõnusa enesetunde. Mõni harjutab selleks, et saavutada mingi sportlik tulemus.

---

Toon näite kohvijoomisest. Ma olen mingitel päevadel joonud ilmselt 99 tassi kohvi. Täpselt ei ole lugenud, aga neid on olnud palju, usun siiski, et alla saja. Esimene signaal mu peas, mis suunab kohvi jooma mind, aga ilmselt ka paljusid teisi, on see, et me sööme hommikust. Hommikusöögi söömine on paljude peas see signaal, mis paneb meie jalad iseenesest kohvimasina suunas liikuma. Samal hetkel kui kohv meile tänu praemuna lõhnale meenus, tekkis meis vastupandamatu soov haarata üks kuum ja aurav tassitäis cappuccinot. Ehk siis meie vastus tekkinud soovile on panna kohvimasin tööle ja me oleme nõus oma soovi nimel ära kannatama ka meie teele sattuvad ebameeldivused.

James Clear joonistab oma raamatus “Atomic Habits” meile skeemi, mis selgitab lahti meie käitumist ja valikuid. Esiteks jõuab meie ajju mingi signaal või märguanne (cue), mis tekitab meis soovi midagi teha (craving). Kui see soov on suur ja meil on võimalus (või me loome endale võimaluse), siis järgneb tegevus (response), millele omakorda järgneb preemia ehk põhjus, miks me üldse seda tegevust teha tahtsime (reward).

Miskipärast alati, kui mul on soov kohvi juua, on kohvimasinal tekkinud hunnik vajadusi – lisa vett, ube, vaheta veefiltrit, puhasta jääkidest. Kuna mu soov kohvi järgi on suur, siis ma olen nõus isegi 15-minutise kohvimasina puhastustsükli üle elama. Esimene lonks mõnusa piimavahuga kanget cappuccinot paneb unustama kõik eelnevad kannatused. Väike kofeiini-kick ajus on saanud vajaduseks.

Kõlab natuke nagu narkomaan, onju? Samal ajal ärkab teises sündmuskohas keegi üles ja tunneb, et käed värisevad ja halb on olla (vihje). Ta tahaks, et ta käed ei väriseks ja enam ei oleks halb olla, selle asemel võiks olla mõnus (iha). Õnneks on teada, kuidas õnnelikuks saada. Tuleb varastada vanatädi hõbepross või sõbra läpakas ja viia see pandimajja ning saadud raha tuttavale diilerile ja ning siis suruda nurga taga süstal veeni (vastus) ning mõnus tunne valgub üle keha (auhind).

Selles mõttes oleme ju kõik natukene narkomaanid, et iga asja, mida me teha soovime, juhib seesama tsükkel. Olgu see sööminejoomine, seks, teleka vaatamine või Instagrami voost pöialdega ülelibistamine. Loomulikult käivad siia nimekirja ka kultuursed ja kehakultuursed harrastused nagu lugemine, teatrisse minek või treening.

Trenni puhul on aga üks suur erinevus. Ma ei tea küll kedagi, kes teaks kedagi, kes kahetseks pärast trenni, et ta trenni ära tegi. Küll aga ei tea ma ka eriti kedagi, kes teaks kedagi, kellele treening üldse mingit pingutust ei valmistaks. Pingutamine on aga paraku ebameeldiv. Seega käib meie mõttes enne trenni jõudmist üks pidev vorstikaalumine.

Kes mäletab veel nõukaaegsetes poodides olnud kaalusid? Kui olid pika järjekorra ära seisnud ja said lõpuks küsida 300g Doktorivorsti, siis müüja viskas kaalu ühele poolele kaks musta pommikest – 100 ja 200g – teisele poolele lõikas aga vorstikangist paraja jupi. Kui ta oli proff, siis tuli see vorstijupp kohe enamvähem paras. Vahel sai vorsti ka natukene rohkem ja selleks, et kaalud tasa oleksid, tuli teisele poolele lisada veel paar väiksemat kaalupommi . “Kas 320 g võib jääda?” oli üsna tavapärane küsimus ja muidugi võis 320 g jääda. Ega siis vorsti poes iga päev ei olnud. Müüja sai vorsti valgesse paberisse pakendada ja pastakaga kirjutada  kassapidajale infoks “77 kopikat”. Maapoes, kus sama müüja ise kassat pidas, liigutas ta muidugi arvelaual vastava arvu seibe.

Trenniga on sama lugu nagu vorstiga. Me kuhjame kaalule pommidena enda ebamugavustunde (väljas sajab!), saamata jääva naudingu vaatamata jäävast kordusosast seriaalis “Seks ja linn” ja mõtleme homme lihasvalus olevatest sääremarjadest. Paratamatult peame sinna kaalule asetama ka perekonnale pühendatava aja ja teisedki meeldivad hobitegevused. Kui neid kaalupomme saab rohkem kui vorstijupi jagu, siis jääbki trenn taaskord tegemata.

---

Novembris 2017. aastal tegime koos personaaltreeneri Britta Alepi ja SportID toonase turundusjuhi Kristjan Kimmeliga ühe väiksema uuringu SportID kasutajate seas, keda oli siis veidi üle 32 000 (täna on neid Stebbys 4 korda rohkem). Tulemused olid sellised, et 98% 2700 vastanust vastas, et nad väärtustavad sportlikku elustiili. 66%  kõigist vastanutest tõdes, et paraku ei ole nad enda arvates piisavalt aktiivsed. 88% kõigist vastasid, et kui neil oleks võimalik, siis nad harrastaksid sporti rohkem. Palusime ka inimestel loetleda takistusi, mis täna nende teel on. Rohkem kui pooled inimesed mainisid, et nende peamiseks mureks on ajapuudus ja seda ei pannud me neile valikvastusena ette, vaid nende enda sõrmed toksisid Google vormi lahtrisse need maagilised kolm tähte – A-E-G -.

Selge see, et tegemist pole ju päriselt ajapuudusega, vaid prioriteetide seadmisega. USA hiljutine president Barack Obama suutis iga päev teha 45 minutit trenni. Mul on üsna raske ette kujutada, et ühes väikeses Euroopa riigis nimega Eesti sattus meie juhuslikule küsitlusele vastama 1500 inimest, kelle elus on rohkem ja olulisemaid toimetusi, nii et nende ajagraafik on veelgi tihedam kui Barack Obamal ja neil lihtsalt pole trenniks aega.

---

Tagasi vorsti kaalumise juurde. Kui Martin Helme on öelnud, et ta võitleb selle eest, et läbirääkimistel valitsuskoalitsiooni sees kõige pikem vorst endale kahmata ega siis meie kehvemad ei saa olla. Meie ülesandeks on nüüd välja mõelda, kuidas teha nii, et vorsti saaks kaalule rohkem kui neid mustasid kaalupomme sinna vastaspoolele.

Antud postitus on esimene peatükk Marti Soosaare kirjutatud e-raamatust nimega Uus Algus. Järgnevaid peatükke saate kindlasti edaspidi lugeda ka siit blogist, kuid kui neid ära oodata ei jaksa, saate e-raamatu alla laadida SIIT